Enne äraminekut ütlesin ikka Halarile, et ma saan üksi hakkama kuu aega ja ärgu ta muretsegu ja et ta ei pea hakkama kohe koju sõitma ja nii edasi... Aga põikpäisus on üks ta iseloomujoontest ja nüüd ei oska ma seda põikpäisust kuidagi ära tänada... Halar otsustas ikkagi kohe koju kimada kui helistan et nüüd on aeg. Või noh kui hullult ta ikka kimada saab, pigem kruiisib Rootsist koju. Sünnituseks ta ei jõua kuid praegu teeb mulle ka rõõmu et ta tuleb - olgu see kasvõi päev mil ma koju saan.
Ja nüüd teades et mu isa tuleb koju kaheks nädalaks, emal on paar vaba päeva ja pluss veel Halar, siis abistajatest mul puudust pole ja igasugune kivi on südamelt langenud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar