- kui Halar kõhtu paitab, siis me rahuneme
- kui mina kõhtu paitan, algab Kolmas Maailmasõda, millele kaasnevad löögid igalepoole kus on valus
- kui laps kuuleb Halari häält hakkab selline mõnus lainetamine pihta
- kui laps mina temaga räägin juhtub sama mis paitades - Kolmas maailmasõda!!!!!
Ja eile õhtul saime ka lõpuks teada, kuidas lapse luksumine on... Ja muretsev tulevane isa küsis kohe: Ega see midagi halba pole?
Ja kuna Halar on selline kerge autofriiklane, siis on mulle põhimõtteliselt selgeks tehtud, et teadmised lähevad pojale edasi.
Ja täiesti lõpp, kuidas me ei suuda leida oma lapsele nime... Kõik, mis mulle meeldib ei meeldi Halarile ja vastupidi. Vaata, et varsti on tõesti nii, et vaatad lapsele näkku ja Vello mis Vello. Räägitakse küll, et kui ära sünnitad siis kuu aega on aega nime panna. Aga kuidas ma teda selle kuu aja vältel kutsun - mr. X? Tahaks ikka nii, et kui välja vupsab siis ikka nimega. Ja kui Halar võib olla nii picky one poleks siis mingi nimi oleks ikka tagataskust võtta. Tüdrukunimi oli meil kohe olemas, esimene nimi ja kohe mõlemale meeldis. Aga nüüd peame selle riiulisse tagasi panema ja teist last ootama panema... Juhul kui teine peaks tulema kunagi 10 aasta pärast.
Ja oi neid rasedushormoone - eile magama jäädes vaatasin korraks Halarit ja pidin nutma hakkama... Keerasin ruttu selja et ma seda ei teeks. Või kui keegi telekas nutab siis võitlen iseendaga, et ma koos temaga nutma ei hakkaks. Mäletan, et raseduse alguses oli Skyplus mingi Smartpost mäng. Sõitsin siis tööle ja kuulasin seda ja siis kui see naine avas kapi koodiga... Siis mind hoidis nutmast tagasi aind mõte, et istun hommikuses tipptunnis ja mu kõrval on auto.
Hakkan nüüd asju pakkima, äkki juhtub, et saame hakata täna koju sõitma... Kuigi suuri panuseid ei tee.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar