Mis kõik juhtunud on?
- olen jõudnud juba ära käia EMO-s
- olen teada saanud meie lapsesoo
- tunnen lapse liigutusi
... aga kõigest järge mööda.
MINU ERAKORRALINE KÜLASTUS HAIGLASSE
aka. minu viimane päev tööl
See oli 17.aprill kui hommikust peale olid mul sellised imelikud kõhuvalud, aga ei lasknud ennast nendest segada sest arvasin et tegemist on asja normaalse käiguga et küll emakas kasvab ja äkki need on lapseliigutused... Viimast arvasin seda kuna arst oli just viimasel visiidil küsinud et kas juba tunnen. Kuna olen esmarase, siis ju ega mina ka ei tea millised need õiged liigutused on. Guugeldades, oli muidugi ikka igasugu kirjeldusi liigutuste kohta - nagu gaasid, nagu liblikad jms.
Kannatasin 10 tundi, kuni töökaaslane arvas et peaksin ikka minema EMOsse. Igakjuhuks helistasin erakorralise vastuvõtu infotelefonile ja küsisin et kas peaksin ennast näitama tulema või pole mõtet? Hakkas mingi sabin kui kuulsin tagant häält ütlemas : "... eluohtlik..." Nüüd ei teadnud kas jutt on minust või mitte aga sipelgad jooksid küll üle selja ja sees. Ja siis nad soovitasid ikkagi kontrolli minna.
Leidsin endale ruttu asendaja ja kihutasin haiglasse, peale poole tunnist ootamist tuli naistearst, kes tegi mulle ultraheli. Mu emakas oli toonuses aga lapsega õnneks kõik korras. Järgmine päev pidin minema perearsti juurde, kes alustas mu sinise lehe.
Kuuaega sinist lehte... ja siis kui see lõppeb saan tõendi, et töökoht peab kergema töö leidma.
Minu raviks kujunes: voodirežiim ja kui valud väga hullud siis 2x no spa tabletti.
Nüüd olen aga kodune ja toonused küll vahest kimbutavad aga muidu kosume täiesti tervelt.
KUIDAS SAIME TEADA LAPSE SOO
13.mai oli päev, mil läksin taaskord ultrahelisse, kaaslaseks mu õde. Halar oli ennast jõudnud juba Norrasse sättida. Teadsime kohe, et tahame pilte ka seekord just Halari pärast et tema ka mingil määral ultrahelist osa saaks. Sättisin end siis kušettile pikali, ning arst asus mõõtmisi ja asju tegema. Muidugi määrati ka uus tähtaeg 24.september (enne oli selleks 29.september ja 1. oktoober). Ja siis saabus tõehetk... Poiss mis poiss. Ajas ilusti jalad laiali ja näitas, mida näidata on.
Peab tunnistama, et olime Halariga tüdrukuks natukene rohkem valmistunud. Meil oli isegi nimi olemas. Aga ega me kurvad ka polnud sest et laps on laps ja peaasi et on ta terve laps. Armastame me teda sama palju.
Muidugi oli mu õde õnnelik, sest et tema oli poissi koguaeg ennustanud. Ja isegi Halar ütles ükskord, et mu kõhtu vaadates on meil poiss. Vanarahva tarkused... Kui mina vanarahva tarkusi vaatasin siis oleks pidanud hoopis tüdruk tulema. Niiet ei tasu neid tõe pähe võtta.
Pilte me muidugi ei saanud, sest et kutt otsustas nüüd olla häbelik ja enda näo rusikatega katta... Ja arst arvas ka et kuna pildid kallis lõbu siis sellise raha eest pole mõtet umbmääraseid pilte teha.
KUIDAS ME MMA* VÕISTLUSTEKS TREENIME
aka. me anname endast märku
6.mai oli päev, kui meie laps otsustas hakata tegelema võitluskunstidega. Ja treenib ta päris tublilt. Ühesõnaga paar päeva seda, kui Halar ära läks hakkasin tundma poja liigutusi. Ei tea kas ta püüdis vähendada mu igatsust ja näitas et ma pole üksi? Nii kui mõtlen kas Halarile või pojale siis tuleb seestpoolt väike müks. Stsenaarium kordub ka siis kui kõhtu silitada. Vahepeal mulle meeldib mulle temaga mängida - näiteks vajutan näpuga kuskile tema lähedusse siis tema lööb kohe sinna kohta. Olengi nüüd elevil, sest homme tuleb meie issi koju ja tahaks ka talle seda kõike näidata ja lasta tal tunda oma poega.
Ausalt öeldes on see imeline tunne. Ja nüüd hakkab see rasedusetunne kõige paremini tunda andma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar