Teisipäev algas meie peres nagu iga teinegi hommik. Halar tööle ja mina magasin rahulikult edasi. Hommikul lõpuks ärgates, tegin endale, sõbrannale ja ta lapsele hommikusöögi ja siis läksime istusime väljas. Mingi aeg hakkasin aga Halari autot koristama, sest olin talle juba eelmine päev seda lubanud ainult siis ta läks kõikide võtmetega teise autoga tööle.
Just kui olin jõudnud auto ära koristada ja pesta tundsin, et mu süda taob ikka meeletult kiiresti ja see pole ei kuidagi moodi normaalne. Tulin tuppa ja viskasin pikali ja helistasin kohe sõbrannale, et ta hangiks vererõhuaparaadi. Lõpuks kui pulssi mõõtma hakkasime lõi pulsimõõtja errorisse, ning seda mitu korda. Vererõhk ise oli normaalne. Sõbranna ema tuli ka siia ja helistas kohe perearsti õele ja uuris kuidas me käituma peaksime. Tema soovitas kohe kiirabi kutsuda. Ja sõbranna helistas ka kohe Halarile, kes kohe töölt minema küsis ja jõudis veel kohale ennegi kui mind ära haigla viidi.
Minu pulss oli nii kiire, et isegi kiirabitöötajatel oli raskusi selle lugemisega. Peale mingi lahuse manustamist tõmbas süda ennast enam-vähem tagasi, kuid pulss püsis ikkagi kiire. Aga nüüd julgesid vähemalt arstid mind haiglasse sõidutada.
Pärast lehtedelt lugedes sain teada, et kodus olles lõi mu süda üle 200 löögi minutis ja arstilt enne väljasaamist kuulsin, et oleks natukene kiiremini veel löönud oleks võinud ka süda seiskuda, sest süda pumpab ära nii palju verd, et ise jääb kuivaks.
Peale paaritundi EMO-s pikutamist ja jälgimist viidi mind günekoloogia osakonda, kus kuulati üle lapse süda , ning vaadati kuidas laps ennast tunneb. Seal jälle selgus, et emakakael on avanenud 1,5cm ning võib minna sünnituseks. See hirmutas mind rohkem kui mu südame puperdamine. Ta on ikkagi ju veel nii tilluke ja kaks nädalat tagasi ultrahelis käies kaalus ainult 1800grammi. Öeldi kohe, et ta vajaks abi söömisel (tilgutid) ja hingamisel, ning kehatemperatuuri ta ka veel ise hoida ei oskaks. Terve öö olin magamata ja lihtsalt lootsin, et veel ta ei taha tulla. Kartsin meeletult, ning palusin Halaril hoida telefon käeulatuses kui peaks actioniks minema.
Siiski piirdus minu haiglas oleks õnneks 24 tunniga, ning mind lasti koju. Sünnitustegevust siiani pole hakanud, ning loodan et nii ka jääb vähemalt 2-3 nädalat. Halar mul eriti midagi teha ei luba ja käseb nüüd minul telefoni käeulatuses hoida. Ja et kui mul midagi on kohe helistaks.
Arstilt sain südamerohud, sest pole teada kas selline hoog võib mul veel korduda või mitte. Juurde pean ka sööma südamevitamiine. Naersingi Halarile, et ta elab nüüd koos 60-aastase vanaprouaga, kellel on südameprobleemid. Peale sünnitust arvatavasti pean ka mingitele analüüsidele minema, et välja uurida hoo põhjus.
Kui algselt venis ka meie remont ja igasuguste vabandustega sai kõrvale hiilitud siis nüüd see olukord hirmutas nii mind kui Halarit ja juba eilne päev hakkas tegevus taas pihta. Võimalus, et laps võib iga hetk nüüd juba tulla ja kui teda kodus kuhugi panna pole on ka natukene niru. Oma mööbli saime eelmine nädal juba kätte. Oleks praegu tubades ruumi, siis arvatavasti oleksin oma kibelemishoos juba lasknud oma meistrimehel selle kokkugi panna. Aga kuna ruumi eriti pole ja tolmu ka meeletult siis las ta parem seisab veel pakendis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar