36. Rasedusnädal

Läheneme vaikselt 37.rasedusnädalale ja ootusärevus lapse sünnist muutub aina suuremaks. Mis on minu jaoks masendav on see, et Halar sõidab 14.september ära ja siis ootan ma üksi, või noh tema ootab ka aga palju kaugemal. Ja muidugi asja teeb eriti huvitavaks see, et kuna 13 on reede ja mul on alati sellel kuupäeval midagi juhtunud siis olen ma ka valmis, et 13ndal tulevad mul keset rahvamassi või kuskil kaubamajas veed ära ja kindlasti on mul jalas siis ka mingid heledad püksid, kus kõik ilusti läbi kumab. 

Meie magamistoa remont hakkab ka lõpuks otsi kokku tõmbama, kuna Halaril tekkis lõpuks see usinus, mida ootasin 3 nädalat... Põrand on maas, sein värvitud... Nüüd veel liistud, natukene tapeeti ja kardinapuu. Ja lapsetoas on vaja tapeet seina ära panna. 

Alles oleks justkui olnud päev, mil Halarile helistasin ja positiivsest rasedustestist rääkisin. Nädalaid oli siis 5 ja nüüd on neid 36. Ja maksimaalselt on jäänud oodata 3,5 nädalat. Muidugi tundub, et poeg tahab juba praegu välja, küll läbi kõhuseina mitte õigest kohast. Ruumi on tal tunduvalt kitsamaks jäänud, sest nüüd teeb tema iga väike sirutus juba natukene piina. 

Minu praegu kõige suurem küsimus on KAS TAL ON KÕIK OLEMAS? Kuna paar kuud pole ma midagi soetanud siis tundub, et mingi tilulilu on kindlasti olemata. Okei, seda tean et pean mingeid hügieenitarbed ostma ja mingid rohud. 

Seoses Halari äraminekuga on tekkinud ka dilemma kas tahaksin, et ta tuleks KOHE koju või laseksin tal oma komandeeringu (6 nädalat) lõpuni olla. Muidugi tundub hirmutav, et üksi ja nii, aga samas tean, et mul oleks ka palju abilisi ja täitsa üksi ma pole kindlasti. Sellepärast ei jäägi muud üle kui lihtsalt oodata ja vaadata kuidas olukorrad lahenevad. 

Vahepeal oli mul ka ämmaemanda külastus. Taaskord olin võtnud juurde rohkem kui muidu, seekord siis 2,8 kilo. Kuna mul ultrahelis tundus lapsekaal väike võrreldes lapsevanusega siis mõõtis arst mind kaks korda. Muidugi hakkan veenduma aina rohkem veenduma, et meie kutile ei meeldi arstid, sest mõõtmisel tõmbas emakas jälle toonusesse, nagu iga kord. Vererõhk oli korras. Hemoglobiin olenemata rauapreparaatidest langenud... Nüüd siis juba 107. Viimasel trimestril loetakse 105 aneemiaks juba.

Ja lõpuks oleme ka leidnud oma võsukesele nime... Natukene mu õe abiga ja natukene mu vanemate abiga... Kaur-Morten... Minu väga valiv Halar kiitis nime heaks ja sellest mulle piisab. Ja kuigi ta vahest sööb mu närve ja ajab hinge mustaks, siis tegelikult on ta väga hoolitsev. Kui mul on nõrkushoog, siis on ta valmis mind juba haiglasse kontrolli viima, või käseb mul pikali visata ja käib iga 10 minuti tagant küsimas, et äkki on mul midagi vaja või kuidas mu enesetunne on. Kui haiglas EMOs jälgimise all olin, siis ta ootas väljas 4 tundi uudiseid (sest EMOs patsientide juurde ei lasta). Mind hoitakse kui vati sees ja olen 101% kindel, et selline poputamine ootab ees ka meie poega.