Sünnitus

Varem olen kirjutanud kuidas ma eriti ei karda sünnitust... Nüüd mõeldes et varsti-varsti on see kadalipp ka minul käes hakkab ka vaikselt hirm naha vahele pugema. Ma ei saa samas seda ka hirmuks nimetada, aga mõtlen ma kindlasti sellele rohkem kui muidu. Kas see läheb ruttu või pean mitu päeva valude käes piinlema? Kas mul on nõrk valu või selline valu, et tahan ainult valuvaigisteid saada? Kui Halar tuleb kas ma sõiman tal näo korralikult täis või teeme vaikselt selle asja ära? Kui mu ema hoopis tuleb kas ta minestab või mitte? Teades, et tal on hirm vere ees. Küsimused, küsimused.

Ja mis mind kõige rohkem hirmutab on kas me saame oma lapse kätte ilma igasuguste skapellide ja asjadeta... Aga samas mind lohutab teadmine, et kuna mulle ennustati kahte last, siis ei saa see asi olla nii traumeeriv et ma enam teisele ei mõtleks. Ja pealegi usun ka sellesse tundesse, et lõpuks kui last hoiad kaob meelest kõik, mis enne toimus.

Minu läheneva tähtajaga olen hakkanud nägema ka unenägusid juba lapsest küll häid ja küll halbu. Kohati ka selliseid, et kui üles ärkad mõtled: "Mis see nüüd oli?"

Üks päev nägin unes, kuidas lutipudel kukkus maha ja kui palusin Halaril see puhtaks teha, toppis ta selle mulle kõrva. Ja siis ma rääkisin kui palju mustust on tegelikult kõrvas.

Täna nägin ma kolme unenägu (ilmselgelt magasin halvasti) ja mitte ükski polnud neist hea alatooniga... Esimeses ei oskand ma lapsele rinda anda, teises oli mu laps ilma ninata ja kahtlaste silmadega ning kolmandas ei elanud ta sünnistust üle (ptui-ptui-ptui)...

Just ükspäev jõudis meile õhtul kohale, et enam polegi palju jäänud ainult 3-5 nädalat... aga mõeldes kuidas juba suvi on lennates läinud siis see 3-5 nädalat läheb kindlasti paari silmapilgutusena. Igatahes meie oleme valmis ja ootame juba...