Söön nagu loom...

Kui mulle kunagi tundus, et pole võimalik süüa rohkem kui Halar, kes pohmakaga sööb nii, et tekib kartus kuidas ta meid vaeseks sööb, siis nüüd vaadates ennast on see piece of cake. Riided jäävad riburada pidi aina väiksemaks ja tekib juba väike ahastus, ning nutt tuleb kurku. Isegi see ei lohuta mind enam et varsti see ju kõik muutub. 

Eile sünnipäeval kui olin ära söönud kaks taldrikutäit praadi (šnitsel, ahjukartul, kaste) ja hakkasin megakaramellist kringlit sööma laususin ainult Halarile: "Luba et armastad mind ka paksuna..." Mida ta muidugi lubas... Ei tea ainult kas sellepärast, et mitte tülli minna või mõtles ta seda päriselt ka??? 

Minu uus valuallikas on sabakont. Ja eile kui Halar seda masseeris, siis ma kujutan, et mul oli samasugune nägu peas nagu koeral kui teda kõrva tagant sügada. Ja muidugi kuidas saab ära unustada neid iga öiseid wc külastusi. Kaks korda öö jooksul ennast ägisedes voodist püsti ajada, et minna taas põit kergendama pole ka mingi probleem. Vahepeal tekib küll tunne, et ei saa kuidagi püsti. Nagu selili olev kilpkonn.