Meie lõpusirgele jõudev 38. nädal

Kui paar postitust tagasi lootsin, et oma 38.nädalast kirjutama ei pea siis nüüd pean oma sõnu sööma. Esmaspäev saan alustada juba 39.nädalaga. Sünnitama mu pere veel ei luba minna, sest õde läks paariks päevaks Londonisse, ema kardab verd ja loodab et isa jõuab mu sünnituseks koju ja Halar tahtis enne kaks nädalat vähemalt perele raha teenida. Nii katsungi ennast ikkagi vähemalt 30.septembrini välja venitada.

Käisin üleeile ultrahelis meie Kaur Mortenit taas ülevaatamas. Süda töötab meil korralikult ja sain teada ka ennustatava sünnikaalu - 2970 grammi. Tuleb üks pisike poiss. Arst muidugi lohutas, et ongi kergem sünnitada. Samas ei mängi see sünnikaal väga erilist rolli minu jaoks isiklikult niikaua kui ma ei hakka 5 kilost sünnitama, kes mind vertikaalselt ja horisontaalselt lõhki kisub. 

Haiglakotti pole ma siiani kokku pannud... Kuna arst soovitas valudega veel paar tundi kodus olla siis leian, et jõuan selle koti ka valudega kokku panna. Ja kui peakski midagi "olulist" maha jääma siis saab alati keegi järgi tuua. Katsun üldse väga vähe sünnitusele ja haiglasse minekule mõelda, muidu hakkan veel ülemõtlema nagu mul Halari sõnul kombeks pidi olema. Tean, et kuti riided lasen väljakirjutamise päeval tuua ja rasedakaart on mul nii ehk naa käekotis alati. Ja alguses käivad haiglariided ka... Määrin parem nende riideid 😈... 

Täna on mul vaikselt juba alaselg tuiganud ja emakas käivad ka vahepeal krambid, samas ei mingit lootevett ega limakorki. Nii et nüüd pole muud kui ainult oodata ja oodata... Samas praegu tunnen tõsiselt puudust Halari poputamisest kui ta näeb et mul on raske või paha... Või tema poolt pakutava alaselja mudimisest...