Kaal: 57,4
Kaaluiive: +1,2 kg
Tursed: -
Vererõhk: 120/80
Emakapõhja kõrgus: 29cm
Kõhuümbermõõt: 89cm
Loote südamelöögid: regulaarsed
Loote liigutused: normaalsed
Hemoglobiinitase: 109
Arsti juures visiidil olles uurisin ka, et kas on tulemas veel mõni ultraheli, sest kaks kohustuslikku olid juba ära olnud. Viimane oli 13.mai. Tahtsime seal veel pojast pilte aga kuna ta oli oma näo näitamises häbelik, pannes rusikaid näo ette, siis me pilte ei saanud. Igatahes hakkas mu arst kohe mulle ultraheli aega otsima (selles osas on mul temaga tohutult vedanud), kuigi ta oleks võind ka öelda lihtsalt EI. Saimegi uue aja endale 14.august ja nüüd loodan südamest, et ta ei siple ega varja oma nägu, sest kindlasti soovin seekord uuesti pilte. Ja 33.rasedusnädalal peaks tal olema juba oma nägu ka väljakujunenud.
Praeguse seisuga peaksime hakkama ka homme oma kodumaale tagasi sõitma, mis tähendab taaskord pikka-pikka autosõitu. Enne kui siit sõitma hakkama naudime aga odavaid mähkmehindu, mida Norra meile pakub ja ostame siit mähkmeid endale valmis. Pampersi 2-5kg mähkmed maksid meie eurodes äkki 1,80. Samas Eestis peaks nende hind jääma ligi 8€ kanti. Ja need megapakid kus on 86tk sees maksavad siin äkki 9€ ? Samas Eestis mõne kampaania raames on nad 27€... Ma võin ka eksida...
Minu must-do-listi kuulub ka koju jõudes vaadata üle asjad, mis haiglasse minnes vaja kaasa võtta on ning ära tellida kummut lapsetuppa ning nipetnäpet asjad ostma. Halar peab muidugi meile uue magamistoa ära remontima, ning lapsetuppa tapeedi ära panema. Õnneks on 98% remondiasju olemas, ning ka lapseasjadest on 90% olemas, ning minu haiglasse mineku asjadest on 85% asjadest olemas. Aga teades meid, siis kindlasti satume me ajahätta. Okei, pigem mind. Üks, mis kindel kindlasti ei võta ma haiglasse kaasa fotoaparaati. Hädavajalikud pildid saab ka telefoniga tehtud ja ma usun et peale sellist pikka vaevalist "tööpäeva" ei soovi enamus naisi vast, et teda pildistama kukutakse.
Mis ma veel olen enda puhul märganud, et ma pole sünnituse pärast üldse kartnud, pole sellele isegi mõelnud... Kunagi raseduse alguses veidi kartsin, aga nüüd mida lähemale aeg jõuab seda vähem ma sellele mõtlen. Ära tuleb see nagunii teha vahet pole kas kardan või mitte... Pigem mõtlen sellele, et kas Halar võiks minuga kaasa tulla või mitte. Mõnikord leian, et ta peaks tulema ja toeks olema, siis teinekord jälle mõtlen aga mis kasu temast seal on, sest valu ta ju ära võtta ei saa ja kuskilt pealegi lugesin, et mehed tunnevad seal ennast nii abituna kuna armastatud naine lamab seal valudes ja nad ei saa midagi tema abistamiseks teha. Ja sõbranna ütles ka, et viimane asi, mis tema seal mõtles oli kus ta elukaaslane on. Lasen parem Halaril ise otsustada, mida ta paremaks peab. Sundima ei hakka ja õues magada ka ei käse.
Mina näiteks olin väga õnnelik, et R minuga sünnitusel kaasas oli. Lihtsalt tema kohalolek mõjus rahustavalt. Lisaks oli ta kõige suuremate valude ajal see, kes hingata käskis ja naerugaasi andis. Valude vahesid mõõtis ka ämmaemanda jaoks. Ma poleks temata hakkama saanud :)
VastaKustutaRaseduse alguses rääkis ta koguaeg, et ei tule, ei suuda jne. Kui asjaks läks polnud mõtteski, et läheb koju tagasi. Ja peale sünnitust oli nii hea laps talle anda ja tunnike puhata-magada (kui veel palatisse ei saanud). Ta ei kahetse, räägib siiani, et tuleb kunagi ka teise lapse sünnituse juurde.
Ehk aitab otsustada :) Imelist raseduse lõppu sulle!